Külmal esmaspäeva hommikul läksin kodutute öömajja, et kuulda mõne sealse lugu. Jalutades tänaval ja nähes mõnda õnnetut prügikastist pudeleid korjamas tekivad mul alati peas ühed ja samad küsimused. Mis juhtus? Kuidas ta hakkama saab? Ei tea, kui raske tal töökohta leida on? Ma ei taha uskuda, et keegi vabatahtlikult sellises olukorras oleks. Pärast mitmeid tagasilükkamisi oli 31-aastane Hillar nõus mulle oma lugu rääkima.

Kuidas Te sellisesse olukorda sattusite? Mis juhtus?

Ega otseselt midagi suurt ei juhtunudki. Asi hakkas allamäge minema siis, kui ma 18-aastaseks saades omaette elama hakkasin.

Kuidas alguses läks? Oli töö ja kõik olemas?

Alguses oli jah kõik olemas. Aga siis, kui 18 sain täis ja kolisin välja, käisin korra tööl ja elu oli korras. Aga siis läks pätieluks kätte. Peale seda ei ole oma elu kuidagi rajale saanud. Kogu aeg on mingisugused sekeldused. Põhiteema on see, et ei saa hagidest lahti. Kui poleks neid, siis oleks asi tõenäoliselt teistmoodi. Nüüd tulin just Saksamaalt. Olin pool aastat seal. Vaatasin, et raha vedeleb. Aga ei saanud seda raha ikkagi nii palju, et neid hagisid maksta.

Kas Te läksitegi Saksamaale siis ainult raha pärast?

Nojah, seal see vedeleb…

Kuidas Te raha leidsite, et sinna sõita?

Ühe sõbraga koos läksin. Tal oli mingi autologu, mille me seal maha müüsime. Eks ta keeras mulle seal veidi sitta ka, sest ei pidanud kokkulepetest kinni. Aga noh, mingi raha saime. Müüsime auto maha ja saime selle eest mingi 150 eurot. Ja kui see raha otsa sai, siis läksin tööle. Mul on seal mõned tuttavad, kes said mu lattu tööle ja sellega teenisin. Peaaegu pool aastat olin nii, aga kõrgematele ninadele ma ei meeldinud ja mingi hetkel jäin ikkagi tööst ilma. Siis tulin Eestisse tagasi.

Kas teete nüüd siis Eestis tööd?

Ei tee praegu. Olen CV Keskuse kaudu tööd otsinud, aga keegi ei ole veel minuga kontakteerunud. Eks võiks ju küll lund lükata, aga need palgad on siin nii piskud, et see rügamine ei tasu end ära. See on tegelikult huvitav, kuna tööd on. Vaja on ainult töötegijat.

Kas Te siis ei plaanigi üldse tööle minna?

Ikka plaanin. Niipea kui soojemaks läheb, lähen Saksamaale tagasi. Saab seal muru niita ja muid selliseid töid teha.

Kas Te Eestis pole proovinud uuesti jalule saada?

No eks ma ikka olen mingisuguseid tööotsi kunagi teinud. Elada on vaja, on vaja hagisid maksta.

Milline haridus Teil on?

Mul on algharidus.

Kui suures osas see  Teie töö leidmise võimalusi takistab?

See ongi põhiline takistus. Käisin Haapsalus koolis ja siis käisin Tallinnas ka lühikest aega täiskasvanute gümnaasiumis. Aga minusuguseid väga ei taheta.

Ma enne nägin Teid soravalt vene keelt rääkimas. Tänapäeval, kus päris paljud Eesti noored ei oska vene keelt rääkida, peaksid teiesugused inimesed hinnatud olema.

Nojah, vene keel on mul suus jah. Saksa keel ka natuke ja inglise keelest saan ka veidi aru. Praegune olukord on tõesti väga halb, noored peaksid ikkagi õppima, kui neil on võimalus. Ja loomulikult avanevad vene keele oskusega mingid uksed, kuid iseasi on see, kas ma tahan neid tööpakkumisi vastu võtta. Ma ei kavatsegi minna sellisesse kohta tööle. Ära väsitab selline töö, kus tuleb päev otsa vene keeles rääkida.

Millised ootused Teil siis töökoha osas on?

Noh… plaan on kuskile lattu saada. Või siis ehitama. Minu jaoks on see päris hea, nuputada on veidi vaja. Olen varem käinud ehitusel ka tööl ja sihukesi asju. Aga kui suur ehitusfirma on, siis ma ei viitsi.

Mida see tähendab?

See, kus maja hakatakse ikka nullist ehitama.

Kuidas Teil perekonnaga lood on?

Mul on kaks nooremat venda. Neil on omal elud korras. Üks elab Tartus ja teine Haapsalus. Ema on surnud, isa on vangis. Nii see asi on…

Kas Te oma vendadega suhtlete?

Keskmisega ei suhtle üldse… ta on see, kes Tartus elab. Aga nooremaga Haapsalus suhtlen rohkem, käin aeg-ajalt külas ka neil.

Kuidas naisega on? Kas Te ise pere loomise peale olete mõelnud?

Ah, mul ei ole aega selleks. Ei tunne vajadust selle järgi ka, ma saan üksi hakkama.

See koht pannakse kella üheksast kinni. Mida Te tavaliselt teete seni, kuni see uuesti avatakse?

Nojah, kella üheksast pannakse kinni… praegu on külm aeg ja kella kuuest tehakse see uuesti lahti. Siis oleme hoolekandekeskuses või käime mööda linna ringi. Mul ongi vaja nüüd arsti juurde minna. Aga noh, sõpradega oleme niisama.

Meedias on praeguste külmadega mitu korda räägitud, kui täbaras olukorras kodutud on. Aga kas riik midagi tegelikult ka teeb, et teiesuguseid inimesi aidata?

Riik… ma ei saagi aru, kuidas see riik üldse aitab või kuidas ta toimib. Praegu on see loll demokraatia aeg, et ma ei teagi sellest asjast midagi.

Põhimõtteliselt ei aitagi siis muudmoodi kui selliste ööbimiskohtade olemasoluga?

Põhimõtteliselt, jah. See on küll väga hea, kui külmal ajal saab tulla kuhugi ööbima, aga selline toetus ei aita inimestel uuesti jalule saada. Võrreldes sellega, mismoodi Saksamaal oli, siis ma käisin seal tööl küll, aga poodi süüa ostma ma küll kunagi ei läinud. Ma läksin nendesse kodutute sööklatesse, kus sain kõhu täis süüa. Nii sain raha kokku hoida ja hakata midagi koguma ka. Siin nüüd oli selle supiköögiga ka mingi jama ja sellele ei pöörata tähelepanu.

Kas Teil on meile kodutute kohta midagi öelda, mida inimesed ei pruugi teada?

Mida inimesed võib-olla ei tea, on see, et kui vanasti oli nii, et igaühel oli oma nurk, kuhu keegi ei tohtinud sente kerjama minna, siis praegu sellist asja ei ole. Niisugune asi on ainult nendel mustlastel, kes kerjamas käivad. Meie oleme üks suur kommuun ja aitame üksteist vajadusel hädast välja. Ajad on ka praegu sellised, et pole mõtet kaklema hakata.

Mhmm… Mul on veel viimased küsimused. Ma olen juba mitme kodutuga siin rääkinud, aga teie olete esimene, kes on mulle oma lugu rääkinud….

Te olete ka esimene, kes on huvi tundnud. Kui Teid minu elu huvitab, siis ma võin ikka rääkida…

Paljud asjasse nii ei suhtu. Miks see võiks nii olla?

Tead… ma arvan, et enamusel on häbi. Mõned meist on sellises olukorras olnud juba aastaid ja ei taha hakata põhjendama, miks nad ei ole seni tööd leidnud. Neid, kes on valmis rääkima, ongi vähem.

Seda enam tahan ma Teid abi eest tänada. Aitäh veel kord, et oma lugu minuga jagasite!

Palun, palun.

 

Foto: Kaspar Lind