EKSPERIMENT: nädal nutitelefonita

Published On: January 8, 2016By

IMG_0929

Vahetasin õhinaga oma nutitelefoni iidse aga klassikalise Nokia 3310 vastu välja. Kuklas vasardas esiisade vaim ja kindlameelsus – kuidas ma siis nädalat ilma äppideta hakkama ei saa? Lisaks lootsin saada mõnusat nostalgialaksu, sest 3310 oli minu esimene päris oma telefon.

Võpatasin iga kord

Eksperimendi esimesel päeval lükkasin SIM-kaardi uude (vanasse) telefoni rõõmuga sisse ja panin nutitelefoni nädalaks sahtlisse peitu. Mängisin mõnuga “Snake’i” ja kuulasin Nokia telefonihelinate popurriid, endal naeratus näol. Pärastlõunal pidin välismaal elava sõbraga skaipima, aga olin kokkulepitud kellaajal autoroolis. Kui muidu on sellises olukorras mõistlik jätta Facebooki teade (küll mitte autosõidu ajal), siis nüüd ei osanud ma midagi teha. Jäin Skype’i-kohtingule hiljaks. Minu õnneks pole ka lõunaeurooplased kuigi punktuaalsed. Õhtul pidin esitama väga olulise koolitöö, mistõttu olin natuke tänulik, et mul ei olnud segavat faktorit. Võpatasin iga kord, kui mu telefon helises, saamata aru, kes sellele jubedale plärinale reageerimata jätab.

Lihtsalt külmetasin bussipaviljonis

Teisel päeval hakkasin tundma puudust erinevatest äppidest. Näiteks jookseb mu nutitelefoni avakuval Google Calendar, et vajalikud tähtajad ja muu silma all oleksid. Samuti olen harjunud lugema uudiste pealkirju pigem nutiseadmest kui arvutist. Juhtusin sel päeval kasutama ka Tartu ühistransporti. Kui muidu on bussiaegu hea vaadata vastavast rakendusest, siis nüüd lihtsalt külmetasin bussipaviljonis. Seniks aga, kuni telefoniga rääkida saab, on mu positiivsus murdmatu.

Soov Google’i rahustava naisehääle järgi kasvas

Päev kolm tõi kaasa jõulueelse sigina-sagina. Enne poodi minemist saatsin iseendale Messengeri pildi poenimekirjast. Alles toidupoes sain aru, et mul ju pole võimalust sõnumit kontrollida. Siis helistas sõbranna (võõra numbri alt, loomulikult, sest vanad telefonid ju kontakte ei sünkrooni), kes palus, et ma talle äärelinna järele läheks ja kesklinna viiks. Mõeldud – tehtud, jõuluaeg ju. Kuna aga mulle tema antud aadress midagi ei öelnud ja Google Maps niisama mustvalgele nupukale ei ilmu, kujunes minu muidu 15-minutiline sõit pea pooletunniseks. Pilk käis ühelt tänavanimelt teisele ja soov Google’i rahustava naisehääle instruktsiooni „Turn left“ järgi kasvas. Koju jõudes avastasin, et poodi jäid nii verivorstid kui ka piparkoogitainas.

Otsisin üle pika aja välja fotoka

Päev neli ehk päev enne jõule. Tegin piparkooke ja tõin tuppa kuuse. Kõik oli väga hästi, kuna aga sotsiaalmeedia kihas jõulupuude ja glasuurimise piltidest, tahtsin ka mina Instagrami või Snapchati uuendada. Otsisin üle pika aja välja fotoka ja tegin kuusest uhke pildi, mis jäi siiski ainult enese rõõmuks: suhtlusvõrgustikud sellest osa ei saanud. Neljandaks päevaks olin teatava sotsiaalmeediaisolatsiooniga harjunud, sest päev läbi arvuti ees istuda ma ei soovi.

Jutt söögilauas voolas paremini

Eksperimendi viiendast päevast kuni viimaseni olid jõulupühad. Jõulud on kolm järjestikust päeva veetmaks aega koos oma perega, liigsüüa ja vaadata läägeid jõulufilme. Seda ülemaailmset traditsiooni järgis ka minu perekond, mistõttu pole mõtet iga päeva eraldi kirjeldada. Saan öelda, et jutt söögilauas voolas paremini, sest vähemalt üks pereliige ei saanud oma nutitelefoni näppida. Jõuluvana ees luuletuste lugemise tseremoonia jäi küll telefoniga jäädvustamata, kuid seda enam on pildid kinnistatud minu mällu. Nutifonist tundsin aga puudust küll, sest peaaegu iga pühadesõnum saabus tundmatult numbrilt. Neile vastamine sarnanes lauamänguga „Operatsioon“, kus peab pintsettidega inimluid eemaldama: iial ei tea, kas läheb täppi või mitte. „Häid jõule Sulle ja Su perele!“, autoriks keegi x, – „Aitäh,“ eee…, „tädi Maali, Sinule ka!“.

Pärast nädalat otsustasin, et eelistan elada pigem nutitelefoniga kui ilma. Ma tundsin puudust tüütust Delfi ja Postimehe uudislugude vilkumisest, guugeldamisest, inimestega suhtlemisest muu kanali kui sõnumi või telefonikõne kaudu, välistemperatuuri näidust ja telefonikaamerast. Minu õnneks oli eksperimendinädalal tegu harukordselt rahulike päevadega.

Nädal oli tervendav

Maailmas, kus nutitelefone pole, kulgeb kõik hilinemisega. Vastasin meilidele hiljem ja sain asjadest hilinemisega teada. Nutitelefon on meie elusid kordades hõlbustanud, pannes ühte seadmesse kokku palju vajalikke funktsioone. Näiteks pidin oma nädala jooksul kasutama üle mitme kuu päris kalkulaatorit. Eneseanalüüsina oli selline nädal väga tervendav, et mõista, kui väga me sõltume oma telefonidest ja oleme unustanud suhelda päris inimestega enda ümber. Minu vanaema rõõmustas, kui jõime üheskoos teed, ilma et minu näpud oleksid sügelenud inboxi kontrollima või „Oot, ma korra vaatan kella“ ütlema. Vana telefoni eeliseks on aku pikk eluiga – laadisin seda ainult korra seitsme päeva jooksul(!). Seega on telliskividel veel koht pikkadel matkadel või telkides, kus laadimispunkti kättesaadavus on küsitav.

Soovitan ka teistel kasvõi üheks päevaks oma iPhone kõrvale jätta, kas siis sotsiaalse sõltuvuse vähendamiseks või lihtsalt vana taasavastamiseks.

Foto: Andri Küüts

+ posts

One Comment

  1. Oswald Who January 19, 2016 at 11:31 - Reply

    ”Nutitelefon on meie elusid kordades hõlbustanud, pannes ühte seadmesse kokku palju vajalikke funktsioone. ”

    Hõlbustanud meie elusid või läbipõlemist? Ilmselt on osad funktsioonid ka pseudovajalikud ning hoopis hajutavad tähelepanu, produktiivsust ja loomingulisust. Peab tunnistama, et tihtilugu muutuvad nutitelefoni mugavused hoopis haigeks sõltuvuseks, mida loetakse tänapäeva ühiskonna standardiks. Ega ma ei ütle, et ma ise parem olen, aga nii on.
    Samamoodi oleks võinud kirjutada artikli ”Nädal suitsetamiseta” kus asenda nutitelefon(google, instagram jne) sigaretiga ja Nokia nikotiiniplaastriga.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

EKSPERIMENT: nädal nutitelefonita

Published On: January 8, 2016By

IMG_0929

Vahetasin õhinaga oma nutitelefoni iidse aga klassikalise Nokia 3310 vastu välja. Kuklas vasardas esiisade vaim ja kindlameelsus – kuidas ma siis nädalat ilma äppideta hakkama ei saa? Lisaks lootsin saada mõnusat nostalgialaksu, sest 3310 oli minu esimene päris oma telefon.

Võpatasin iga kord

Eksperimendi esimesel päeval lükkasin SIM-kaardi uude (vanasse) telefoni rõõmuga sisse ja panin nutitelefoni nädalaks sahtlisse peitu. Mängisin mõnuga “Snake’i” ja kuulasin Nokia telefonihelinate popurriid, endal naeratus näol. Pärastlõunal pidin välismaal elava sõbraga skaipima, aga olin kokkulepitud kellaajal autoroolis. Kui muidu on sellises olukorras mõistlik jätta Facebooki teade (küll mitte autosõidu ajal), siis nüüd ei osanud ma midagi teha. Jäin Skype’i-kohtingule hiljaks. Minu õnneks pole ka lõunaeurooplased kuigi punktuaalsed. Õhtul pidin esitama väga olulise koolitöö, mistõttu olin natuke tänulik, et mul ei olnud segavat faktorit. Võpatasin iga kord, kui mu telefon helises, saamata aru, kes sellele jubedale plärinale reageerimata jätab.

Lihtsalt külmetasin bussipaviljonis

Teisel päeval hakkasin tundma puudust erinevatest äppidest. Näiteks jookseb mu nutitelefoni avakuval Google Calendar, et vajalikud tähtajad ja muu silma all oleksid. Samuti olen harjunud lugema uudiste pealkirju pigem nutiseadmest kui arvutist. Juhtusin sel päeval kasutama ka Tartu ühistransporti. Kui muidu on bussiaegu hea vaadata vastavast rakendusest, siis nüüd lihtsalt külmetasin bussipaviljonis. Seniks aga, kuni telefoniga rääkida saab, on mu positiivsus murdmatu.

Soov Google’i rahustava naisehääle järgi kasvas

Päev kolm tõi kaasa jõulueelse sigina-sagina. Enne poodi minemist saatsin iseendale Messengeri pildi poenimekirjast. Alles toidupoes sain aru, et mul ju pole võimalust sõnumit kontrollida. Siis helistas sõbranna (võõra numbri alt, loomulikult, sest vanad telefonid ju kontakte ei sünkrooni), kes palus, et ma talle äärelinna järele läheks ja kesklinna viiks. Mõeldud – tehtud, jõuluaeg ju. Kuna aga mulle tema antud aadress midagi ei öelnud ja Google Maps niisama mustvalgele nupukale ei ilmu, kujunes minu muidu 15-minutiline sõit pea pooletunniseks. Pilk käis ühelt tänavanimelt teisele ja soov Google’i rahustava naisehääle instruktsiooni „Turn left“ järgi kasvas. Koju jõudes avastasin, et poodi jäid nii verivorstid kui ka piparkoogitainas.

Otsisin üle pika aja välja fotoka

Päev neli ehk päev enne jõule. Tegin piparkooke ja tõin tuppa kuuse. Kõik oli väga hästi, kuna aga sotsiaalmeedia kihas jõulupuude ja glasuurimise piltidest, tahtsin ka mina Instagrami või Snapchati uuendada. Otsisin üle pika aja välja fotoka ja tegin kuusest uhke pildi, mis jäi siiski ainult enese rõõmuks: suhtlusvõrgustikud sellest osa ei saanud. Neljandaks päevaks olin teatava sotsiaalmeediaisolatsiooniga harjunud, sest päev läbi arvuti ees istuda ma ei soovi.

Jutt söögilauas voolas paremini

Eksperimendi viiendast päevast kuni viimaseni olid jõulupühad. Jõulud on kolm järjestikust päeva veetmaks aega koos oma perega, liigsüüa ja vaadata läägeid jõulufilme. Seda ülemaailmset traditsiooni järgis ka minu perekond, mistõttu pole mõtet iga päeva eraldi kirjeldada. Saan öelda, et jutt söögilauas voolas paremini, sest vähemalt üks pereliige ei saanud oma nutitelefoni näppida. Jõuluvana ees luuletuste lugemise tseremoonia jäi küll telefoniga jäädvustamata, kuid seda enam on pildid kinnistatud minu mällu. Nutifonist tundsin aga puudust küll, sest peaaegu iga pühadesõnum saabus tundmatult numbrilt. Neile vastamine sarnanes lauamänguga „Operatsioon“, kus peab pintsettidega inimluid eemaldama: iial ei tea, kas läheb täppi või mitte. „Häid jõule Sulle ja Su perele!“, autoriks keegi x, – „Aitäh,“ eee…, „tädi Maali, Sinule ka!“.

Pärast nädalat otsustasin, et eelistan elada pigem nutitelefoniga kui ilma. Ma tundsin puudust tüütust Delfi ja Postimehe uudislugude vilkumisest, guugeldamisest, inimestega suhtlemisest muu kanali kui sõnumi või telefonikõne kaudu, välistemperatuuri näidust ja telefonikaamerast. Minu õnneks oli eksperimendinädalal tegu harukordselt rahulike päevadega.

Nädal oli tervendav

Maailmas, kus nutitelefone pole, kulgeb kõik hilinemisega. Vastasin meilidele hiljem ja sain asjadest hilinemisega teada. Nutitelefon on meie elusid kordades hõlbustanud, pannes ühte seadmesse kokku palju vajalikke funktsioone. Näiteks pidin oma nädala jooksul kasutama üle mitme kuu päris kalkulaatorit. Eneseanalüüsina oli selline nädal väga tervendav, et mõista, kui väga me sõltume oma telefonidest ja oleme unustanud suhelda päris inimestega enda ümber. Minu vanaema rõõmustas, kui jõime üheskoos teed, ilma et minu näpud oleksid sügelenud inboxi kontrollima või „Oot, ma korra vaatan kella“ ütlema. Vana telefoni eeliseks on aku pikk eluiga – laadisin seda ainult korra seitsme päeva jooksul(!). Seega on telliskividel veel koht pikkadel matkadel või telkides, kus laadimispunkti kättesaadavus on küsitav.

Soovitan ka teistel kasvõi üheks päevaks oma iPhone kõrvale jätta, kas siis sotsiaalse sõltuvuse vähendamiseks või lihtsalt vana taasavastamiseks.

Foto: Andri Küüts

+ posts
+ posts